ÜKS LUGU PIKAAJALISE SUHTE HOIDMISEST /aprill 2018
Kümmekond aastat tagasi, kui olin sõbral külas, käisime enne õhtut poest läbi. Panin tähele, et ta ostis leiva ja saia pagariletist, mitte ei valinud riiulilt juba valmis lõigatud ja pakendatud tooteid. Mainisin ka seda ja sain vastuseks, et need on värskemad ja neil on maitse parem. Nii polegi midagi imestada, et täna teevad nad ise leiba.
Aastatega on nende leiva maitse täiustunud ja muutunud mehisemaks. Täna segab tainast mees ja naine vaatab ja on kogu olemusega kohal. Ta ei aita ega kommenteeri enne, kui on tema käest küsitud. Alguses puudutasid küsimused koguseid, et kas sellest kogusest soolast piisab, või mis ma siia veel panema pidin? Täna toob mees tükikese tainast maitsta, et kuidas tundub, kas see on selline, nagu sina oled mõelnud? Selles mõtlemises on koostöö ja kokkulepped.
Kokkulepped elus toimivad, kui aeg-ajalt üle maitsta ja koos tunnetada. Me abiellume, et koos elada ja koos areneda. Elu on oma olemuselt kiire ja läheb vaid natuke aega edasi ja juba toimetab iga pereliige oma nurgas ja teeb oma tegemisi. Sisuliselt oleme oma ühise leiva viilutanud ja pakendanud kilesse, ehk mugavasse vormi.
Teraapiasse jõuab aina enam mehi, sest nad on tunnetanud, et need vanad kokkulepped ei toimi, aga pole teadmist, et kuidas peaks. Miks ja mis siis on juhtunud? Retsept on sama, aga vajadus on teine! Naine, kes on harjunud ja tal on mugav üksinda toimetada köögis ja ega see mees ise ka ei oska ennast appi pakkuda, kui ei kutsuta. Mugavuses on kõige suurem oht kaotada ennast ja oma hea abielu. Me oleme harjunud ja ei süvene, kui otseselt ei kriibi, siis ei muuda midagi.
On kaks võimalust, mine poodi ja osta mugavalt valmis pakendatud leib, või ole koos oma perega, leidke uued eesmärgid, enne kui on hilja ja abielust saab minevik.