Ma tunnen

Alateadvuses salvestuvad koos mõtetega ka emotsioonid.

Kas mina ise olen see emotsioon? Kindlasti mitte, aga kuigi mul on osa, kes oskab just seda emotsiooni tunda, siis ei ole vaja, et emotsioon halvab mu tegemisi ja oleks minu identiteet.

Kõik emotsioonid aitavad kaasa ellujäämisele ja on täies osas vajalikud inimlike kogemuste saamiseks, kaasa arvatud viha, kurbus, rõõm, uhkus, armukadedus, jne. Ilma emotsioonideta ei elaks me täiel rinnal. Inimene ise hindab neid emotsioone headeks ja halbadeks, negatiivseteks ja positiivseteks ja segama hakkavad meid ikka negatiivsed emotsioonid, sest me reageerime emotsioonide mõjul.

Negatiivne on emotsioon nii kaua, kui me selles kinni oleme. Eesmärgiks võiks olla emotsioonide märkamine ja siis vabastamine, nii et võiksime vabaneda piirangutest ja ekslikest vaadetest elule, mis on kujunenud läbi emotsioonide prisma.

Kui vaadelda mingit sündmust ja uurida selles toimuvat, siis kõigepealt meenub emotsioon, sündmuse kordudes saab sellest emotsioonist meie tuju ja temperament, ning lõpuks iseloomuomadus. Nimetame ja eristame tihti niimoodi inimesi, et ta on rõõmsameelne, või kuri, jne. Oma vanematelt saame emotsionaalse suhtumise maailma, nende kaudu teadvustame oma kohta elus ja tihti just emotsionaalse turvatunde puudumine on viinud selleni, et inimene ei soovi suhelda, kardab emotsionaalselt haiget saada. Näiteks; sul oli 30 aastat tagasi kogemus, mis muutis sind ebakindlaks või nõrgaks ning sa oled ennast sellest ajast saadik sedasi tundnud, ehk siis sa lakkasid emotsionaalselt arenemast 30 aastat tagasi, oled sellesse kinni jäänud.

Märka ja muuda oma emotsioone ja muutuvad ka suhted iseendaga ja teistega. Meil on olemas kõik võimalused õnnelikult elada, kui mõistad enda reaktsioone. Siis saad ka paremini mõista teisi ja luua häid ja toetavaid suhteid.