Ma saavutan

Saavutuse suurust ja mõjujõudu tajume enamasti peale sündmust või tegude sooritamist. Kui ma arvan enne, et ma saavutan midagi, on väga ebakindel prognoosimine, sest sa ei tea kõiki detaile, mis teekonnal ette võivad tulla.

Võtame suurema pildi. Kas praegu lihtsana tunduv kõndima õppimine on inimese jaoks saavutus? Ja kuhu kaob saavutus, kui talvel poe põrand on libe ja inimene kukub, aga teenindaja ütleb, et siin on silt, et põrand on libe. Aga mis kasu on sildist, kui inimene juba pikali on. Saavutus – oskan kõndida, on minetatud. Jah, oskame nüüd küll silti lugeda, aga enesetunne on juba kehv. Tõused ja tajud, et on vaja olla kannatlik, isegi siis kui juba oskad, ei pruugi saavutus püsima jääda, tegemist on väga ebastabiilse omadusega.

Millegi saavutamiseks on meil vaja õppida ennast kehtestama ja selleks kasutavad inimesed erinevaid mehhanisme. Mõni võitleb oma koha eest elus ja töös. Mõni valib põgenemise edu eest, ehk olukordade eest, mis ei allu kontrollile ja saavutust ei ole. Selline käitumine on meil omandatud lapsepõlves ja me siiani peegeldame oma vanemate käitumist ja suhtumist saavutamisse. Meis on arenenud välja võitle-põgene mehhanism ehk kaitse, kui püüame midagi saavutada, siis see mehhanism käivitub. Lõpuks kujuneb nendest välja olemise viis ja käitumismuster.

Teadlik inimene on ka vaatleja ja märgates oma mustrit, saab seda muuta ja teeb oma valikud. Saavutamise eesmärk ja vajadus on kõigil erinev. Mida enam sa tead enda eesmärkide kohta, siis ei vii juhuslik mõte sind ka eemale sellest.