Ma ihaldan

Veel üks inimlik omadus – ma ihaldan!
See, mida me ihaldame või soovime, ei tule alati nii välja. Sõna ihaldama, ei ole kõnekeeles väga palju kasutuses. Pigem omab see seksuaalset alatooni, kui emotsionaalset. Me ihaldame või ihkame seda, mis on teistel, me märkame ja tahame, et ka meil oleks nii. Vahel oleme nõus ihaldatu pärast kasvõi üle laipade minema. Lõpuks, kui ihaldatu käes, ei oska sellega midagi peale hakata. Meid paelus teekond rohkem kui saavutus. Kuna ihaldamine on emotsioon, siis emotsioonid ei ole kunagi püsivad. Hakkad suure õhinaga peale, aga emotsioon vaibub ja vaibunud on ka iha selle asja või objekti suhtes. Ihaga täidetud teekond on pigem tormine kui vaba voolamine. Emotsioonide ja ego poolt juhitud, pole lootustki, et oleks püsiv tulemus, aga oli põnev. Just seda põnevust inimene otsib, seiklust, vallutamist. Nagu ka näiteks spordis – ihaldad auhinda, võidadki, kuid juba enne järgmist võistlust tuleb iha uuesti üles ergutada, lõpuks kordub kõik ja riiulil tolmuvad karikad, millega pole enam midagi peale hakata.
Samas on ihaldatud asi, või ese, või inimene, sulle lähemal kui sa oskad arvata, see oled sina ise. Ainult ennast väärtustades ja armastades ei jookse me ihaldades pimesi mööda maailma. Kõlab suuremalt, kui oskame rakendada!