Ma mõtlen

Igal inimesel on oma reaalsuse piirid, mille taga on midagi, mis kuulub talle, tema sisemine reaalsus. Ja ka väline reaalsus, ehk siis lähedased, töö, hobid. Kõik see kuvatakse psüühikasse konkreetse isiksuse osana. Iga isiksuse osa teab ja oskab ainult talle omaseid asju. Igast sündmusest, kohtumisest teise inimesega, kogemusest, sünnib meile uus isiksuse osa. Mida liikuvam ja tegusam on inimene, seda rohkem on tal ka erinevaid osasid, ehk seda mitmekesisem on tema alateadvus. Inimese iga osa on väga huvitav ja rikas oma kogemuste ja mõtete poolest. Milline osa võtab igapäevases elus juhtimise enda kätte, sõltub sellest kui hästi ise ennast tunda.

Lahenduseks on välja arendada endas vaatleja positsioon. See on osa, kes nii palju ei mõtle ega anna hinnangut, vaid kes oskab anda tagasisidet. Vaatleja roll on edastada puhast informatsiooni, ilma kommentaarideta. Inimene saab selle osa kaudu saadud informatsiooni läbi muuta hinnangut endale. Tekib uus kogemus ja taipamine, muutub elu dünaamika ja on võimalus endast teisiti mõtlema hakata.

Mu mõtted on kogu aeg olemas, vaid vähesed saavad aru ja oskavad hinnata mõteteta olekut. Negatiivse mõtte positiivsega „üle kirjutamine“, ei vabasta meid negatiivsest mõttest. Kas on ka mõni teine võimalus? Iga mõte on meie isiksuse osa ja tahab tähelepanu. Lahenduseks on mõtte lõpuni mõtlemine, ehk mis on selle mõtte taga ja mis on selle mõtte taga, jne. Võite leida hoopis midagi muud, täiesti uut infot, kui algsest mõttest.

Mõtlemine on tore tegevus, mõtleme oma minevikust ja tulevikust, kuid tegelik elu toimub ikka ainult siin ja praegu. Kui on liiga palju mõtteid, siis uued ideed ei mahu enam, midagi uut ei saa ilmuda. Me usume, et me mõtleme välja, tegelikult vaid meenutame ja sätime mõtteid ringi. Ainult siis, kui oled vaba mõtetest, saad inspiratsiooni, oota seda vaikuses!